Arktika on väga habras piirkond. Samas on Arktikast saanud suurvõimude võitlustander, kus Venemaa on sõjaline suurjõud ning Hiina laiendab ja süvendab oma rolli, taotledes tunnustatud partneri seisust. Kuidas see rivaalitsemine, aga ka Hiina-Venemaa koostöö mõjutab Põhjamaid ja Balti riike, oli 10. novembril 2020 toimunud uue uurimisprojekti “Põhjamaade ja Baltimaade ühenduvus Aasiaga läbi Arktika” esimese (veebi)seminari kandev teema.
Teema on igati päevakajaline, sest Põhjamaade ja Balti riikide koostöö (NB8), mida juhib 2020. aastal Eesti, on seadnud peamiseks prioriteediks ühenduvuse, sealhulgas piirkondlikud energia- ja transpordiprojektid, selgitas RKK Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja projekt juht Kristi Raik. Raik viitas ka sellele, et Eesti on Arktikale lähim riik, mis ei ole Arktika Nõukogus vaatleja, kuid taotleb nüüd nõukogus vaatlejastaatust.
Norra Arktika Ülikooli dotsent Marc Lanteigne märkis, et Hiina eesmärkide kohta Arktikas on palju spekulatsioone, alates sellest, et Hiinast üritab seada võlalõksu teistele riikidele, kuni Arktika allveelaevade ja tarituprojektide luures kasutamiseni. Lanteigne keskendus sellele, mida Hiina on päriselt teinud.
Hiina on Arktika Nõukogus vaatleja ja nimetab end Arktika lähedal asuvaks piirkonnaks. Hiina huvid ja eesmärgid on paljuski seotud identiteediga ning sooviga, et teda aktsepteeritaks piirkonnas partnerina. Hiina ametnikele tuginedes nimetas Lanteigne kolm Hiina eesmärki Arktika piirkonnas:
- Teadusuuringud ja diplomaatia, keskendudes sellele, kuidas kliima- ja keskkonnamuutused Hiinat mõjutavad.
- Majandus: laevandus, Polar Siiditee, Gröönimaa ja Kanada, investeeringud infrastruktuuri – Arktika raudtee, Talsinki tunnel -, aga ka vabakaubandus ja kalanduskokkulepped.
- Arktika valitsemine – soovib olla rohkem kaasatud normide kehtestamisse ja vältida Arktika lõikamist melonina kaheksa Arktika riigi seas.
Oslo Rahu-uuringute Instituudi teadusprofessor Pavel K. Baev rõhutas Venemaa ja Hiina erinevaid huve Arktikas.
Arktika on president Vladimir Putinile omamoodi isiklik projekt. Venemaa on Arktika supervõim, kuid marginaalne tegija Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas. Kui Hiina tõukab rohkem tagant majanduskoostööd ja soovib Arktikas näha vähem sõjalist tegevust, on Venemaa majanduslikult nõrk ja toetub oma traditsioonilisele tugevusele – sõjalisele löögirusikale. Arvestades nõrka majandust ja riskantseid tuumaallveelaevu, on küsitav, kui kestlik on Venemaa sõjaline muskel Arktikas.
Baevi sõnul pole vaatamata retoorikale Arktika piirkonnas kiirustamist: keegi ei tee liiga.
Näiliselt on Hiinal, Jaapanil ja Lõuna-Koreal erinevad Arktikas erinevad huvid. Tsukuba Ülikooli dotsent Aki Tonami selgitas aga, et kõik kolm riiki jagavad Arktika julgeolekust laiemat arusaama, mis hõlmab energiat (nafta transport, Arktika veeldatud maagaasi transporditeed), kliimamuutusi ja toitu. Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea on säilitanud omavahelise keeruka võistlustantsu ja koostöö – ja see tants jätkub ka Arktikas.
Põhjamaad on mures, et võivad jääda suurvõimude võistlustandril tagaplaanile. Tonami sõnul võib Jaapan olla selle maandamisel liitlane.
RKK Eesti Välisoliitika Instituudi nooremteadur Frank Jüris selgitas, mis on kaalul Hiina osalusega taristuprojektides: Vöö ja Tee Algatus, Talsinki tunnel, Arktika raudtee, Digitaalne Siiditee jt. Jüris rõhutas, et sarnase maailmanägemusega riigid peaksid rohkem koos töötama.
(veebi)Seminar “Hiina ja Venemaa huvid Arktika piirkonnas: mõju Põhjamaade ja Baltimaade riikidele” tähistas uue uurimisprojekti “Põhjamaade ja Balti riikide ühenduvus Aasiaga läbi Arktika” algust. Projekti juhib RKK Eesti Välispoliitika Instituut koos Konrad Adenaueri Sihtasutuse ja Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga.